Hyundai elektrifitseerib külmavereliselt oma mudelirivi. Väikelinnadžiibist on nüüd saanud Kona Electric. Aga hoopis huvitavam on tükike tulevikku ehk vesinikuauto Nexo.

Mis on Nexo?

Üks aasta innovatiivsemaid autosid, selles pole kahtlust. Nexo on Hyundail juba teine kütuselemendiga mudel. Tõsi, esimest müüdi ehk üldse kokku mõnisada. Nexo on nüüd see, mida kavatsetakse ka reaalselt müüa, mõistagi on sihikul need riigid, kus olemas vähemalt mõni vesinikutankla. Välimuselt linnadžiip ja mõõtudelt Santa Fe’st vaid pisut väiksem. Varustatud tipptasemel juhiabisüsteemidega.

Ja kuidas on?

Ei saa küll võrrelda ekvaatori ületamisega maadeavastusaegadel, kuid ka mul on nüüd esimesed 25 km vesinikuautoga sõidetud. Norras – riigis, kus nafta arvel ökosüdametunnistust valgendatakse ja kuhu kerkivad hooga esimesed vesinikutanklad. Erakordselt mugav ja vaikne, eristub ainult kiirenduse ajal kostuv vilin, mis tekib kütuseelementi õhu pumpamisel. Kiirendus ise on tagasihoidlik – napilt alla kümme sekundi sajani. Tunda on, et tabada taheti premium-fiilingut ja see märk ka maha võeti. Suurus on üks asi, aga summutatud rehvimüra loob juba suursuguse sõidutunde. Sõitjate ruumi hele sisustus aitab muidugi palju kaasa. Silmatorkavat tulevikuteemat kujunduses pole otsitud, pigem on tegemist konservatiivse maitsega tänapäevases vormis. Kõik veidrused vabandatakse välja aerodünaamikaga.

Miks vesinik?

Olgu veel üle korratud: vesinikuauto on tegelikult elektriauto, mida käitab elektrimootor ja kus vajaminev elekter toodetakse autos sees. Praegu on seis kütuseliikidega nii tõmblev, et autotootjad ei julge üldse ennustada, millist jõuallikat oleks kõige otstarbekam pikemas vaates arendada. Nii arendatakse igaks juhuks kõike: sisepõlemismootoreid, tava- ja pistikhübriide, ainult elektritoitel liikureid ja kütuseelemente.
Viimast hoolimata sellest, et vesinikutanklaid on maailmas veel väga vähe (hinnanguliselt veidi üle 300). Esirinnas on USA ja Jaapan, Saksamaal on praegu 43 vesinikujaama ja viie aasta pärast riigi investeeringu toel juba 400. Vesinikutankla on olemas Riias ja räägitud on plaanist rajada üks Pärnusse. Praegu maksab Saksamaal kilogramm vesinikku 9,50 eurot ja selle hinda võib laias laastus võrrelda diisliga. Hyundai pakub, et 2015. aastaks on neil mudelirivis kaks vesinikuautot.

Kõige olulisem?

Vesinikku on lihtne toota, seda jääb ka muu tootmise kõrvalt palju nii-öelda üle, see ei saasta õhku ei tootmisel ega kasutamisel. Sobib võrdselt hästi ühistranspordile (ka rongid!) ja eratarbeks. Nexo tankimiseks kulub viis minutit ja ühe paagitäiega saab sõita keskeltläbi 700 km.

Kona Electric – mis see on?

Hyundai tegeleb külmavereliselt mudelirivi elektrifitseerimisega. Ainult elektrijõul Ioniqut kiitsime kohe, kui sellega Amsterdamis kaks aastat tagasi sõitsime. Kuidas aeg lendab! Nüüd on järg pisidžiibi Kona käes, mis jõuab müügile juba kahes versioonis. Suurem aku (64 kWh) arendab 204 hj ja annab kuni 482 km sõiduulatust. Sama palju kui Jaguar I-Pace’il, aga hinnavahet võib võrrelda kuristikuga. Tõesti märkimisväärt kilometraaž isegi siis, kui päriselus sealt midagi kaotsi läheb. Elektriautode puhul sõltub sõiduulatus miljonist pisiasjast, aga ootusi suurendab see, et mõõdeti uue, tegelikkusega paremas kooskõlas oleva WLTPtsükliga. Ka standardaku lubab sõita 300 km ja pisut peale – ei saa ju kurta.

Kuidas ta sõidab?

Elektriautode juures kiidetakse sageli kiirendust. Elektri-Kona puhul on 7,6 sekundit viisakas tulemus. Sõites ei tundu see järsk kohe kindlasti. Üldse, parima tulemuse saab, kui teda kohelda rahulikult, liigse rapsimiseta. Juht istub eriti kõrgel, kuid kuhu mujale kui istmete alla peavad need akud mahtuma. Kellele see meeldib, tunneb end hästi, teistele jääb rõõm madalast raskuskeskmest. Kas Kona pakub silmapaistvat sõidumõnu? Ei, seda just mitte. Aga seda te ju ei oodanudki. Norras õnnestus sõita (kohalikku piirkiirust rangelt järgides) paar kurvilisemat lõiku. Mulje jäi meeldiv ja ausalt öeldes ületas tuntavalt ootusi. Täpsus ja plastilisus pole tõenäoliselt need omadused, millega Konat tulevikus meenutatakse, kuid roolida on teda päris hea. Mugav, heas tasakaalus.

Veel mõni üllatus?

Jah, ja üsna ootamatu. Sõidurada hoidev abimees hoiab autot sõidurajal! Mõtlete, et teen nalja? Ei tee. Räägitagu robotautodest, palju kulub, aga vänderdamata kahe joone vahel püsimine on väga keeruline ülesanne, mis pole jõukohane kaugeltki kõigile. Kona hoiab sõidurada diskreetselt, ei püüa rooli sõrmede vahelt väänata, kui ise telgjoone juurde roolida, ja käitub üldse nagu täiskasvanu. Muud juhiabivarustuston ka lademetes.

Kokkuvõtteks?

Lööb sõiduulatusega konkurente samas hinnaklassis ja tümitab hinnaga rivaale, kellel sarnane sõiduulatus. Hea vaheldus Leafidele, kui peaksite tõsiselt juhtmest laetavat elektriautot tahtma.

Esta Tatrik, Postimees